Raamatukogu juhataja, MTÜ Joude eestvedaja Tiia Pärnik-Perniku sõnul on kohalikud tsirgupäeva tähistanud 2009. aastast. «Kes peaks seda veel siis tähistama, kui mitte meie. On ju linnud kohale nimegi andnud. Esimesed elanikud siin kandis olid inimesed perekonnanimedega Kull, Kurvits, Teder, Tuvike ja Vares – sellest ka koha nimi,» selgitas Pärnik-Pernik.
Esmalt rääkis Pärnik-Pernik kohaletulnutele tsirgupäevaga seotud vanarahva uskumustest. «Vanarahva uskumuse kohaselt keerab sel päeval 40 lõunamaal viibivat lindu noka kodu poole ehk »suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ« ja hakkab kodu poole lendama.»
Ta lisas, et lindude ootamine ja saabumine on maarahvale olnud alati eriliselt tähenduslik. «Kevadekuulutajate saabumine paneb südame kiiremini põksuma ja toob suule rõõmsad tervitussõnad.»
Küpstetakse tsirguvatsku ehk paistekakku
Et lindude kodutee oleks kergem, küpsetatakse linnupäeval tsirguvatsku ehk paistekakku ja viiakse anniks õue aiateiba otsa, puuriidale või mujale. Tänapäeval küpsetatakse linnupäevaks tavaliselt saiakesi või linnukujulisi küpsiseid. «Arvatakse et tsirguvatskul on tervistav vägi. Seda süüakse ise ja antakse kariloomadelegi,» rääkis Pärnik-Pernik. Ka tsirgupäevale kogunenutele pakuti tee ja kohvi kõrvale kakukesi ja suupisteid.
Vanarahvas uskus, et kui sel päeval on ilm külm, on külm veel 40 päeva. «Õnneks on täna aga päris päikeseline ja ilus ilm, järelikult on kevad peagi käes,» nentis päeva korraldaja.
Pärnik-Pernik kõneles põhjalikumalt ka tänavusest aasta linnust – rasvatihasest. Vaadati pilte lindudest ja kuulati nende häälitsusi.
«Meil on koolis akna taga linnumajake, mida külastab palju erinevaid linde. Käib ka üks hakk, kes sealt kõik toidu minema pillub. Hästi palju külastavad majakest tihased. Linnulaulu oli aga täna väljas küll oi-oi kui palju,» ütles kohalik elanik, Õru algkooli õpetaja Siiri Anier.
Temaga olid päri ka teised. «Esmapäeval tööle tulles nägin rähnigi puu otsas toksimas,» lisas Pärnik-Pernik.
Raamatukokku oli üles pandud ka Tsirguliina keskkooli algklasside laste joonistuste näitus lindudest. Vaatamiseks olid väljas ka eri materjalidest linnufiguurid.
Toredale ettevõtmisele panid kohalolijad punkti tsirgulinnu meisterdamisega, mis sündis WC-paberist seebi ja vee abil. Elevust jagus, kui linnukesed, igaühel eri suuruse ja kujuga, valmima hakkasid. Kuna tsirgulinnud vajasid kuivamist, ei saanud neid koheselt värvidega katta ja seetõttu olid soovijatel võimalus tegevust kodudes jätkata.
RASVATIHANE
Aasta lind rasvatihane (parus major) on nime saanud sellest, et talle meeldib talvel rasva süüa. Veel kasutab ta söögiks putukaid, seemneid, marju ja puuvilju. Hästi tuntud linnuna on tal palju rahvapäraseid nimetusi ja neistki on palju rasvaga seotuid, näiteks rasvaants, rasvajaak, rasvavana, rasvapoiss, rasvalind, rasvanäkk.
Meie suurim tihane on musta kesktriibuga kollase alapoole ning musta pea ja suure valge põselaiguga. Isaslinnul on alapoole must triip laiem ja emaslinnul kitsam.
Rasvatihase laulu võib kuulda kevadtalvest alates, sulailmadega juba jaanuaris või detsembris. Teada on lausa üle 40 erineva häälitsuse. Rasvatihane on laialt levinud Euraasias, aga pesitseb ka Loode-Aafrikas. Tema levila ulatub Portugalist ja Briti saartest Mongoolia ja Kirde-Hiinani.
Eestis on rasvatihane üldlevinud ja tavaline haudelind, läbirändaja ning talvitaja. Rasvatihaseid pesitseb Eestis 300 000–400 000 paari. Rasvatihane on Eesti arvukaim talilind, keda talvitab siin 0,6-1,2 miljonit isendit.
Allikas: Eesti Ornitoloogiaühing
AJALUGU
Tsirguliina alevik hakkas tekkima pärast Tartu-Valga raudteeliini valmimist 1887. aastal Sangaste jaama juurde. Laatre ja Tõlliste mõisate piirimail asuva Raa talu peremehelt Juhan Kübaralt ostsid Tsirguliina esimesed majaomanikud endale krundid. Et mitu neist juhtus olema linnu nimega – Teder, Kull, Kurvits, mitu Varest –, saigi tekkiva küla nimeks Tsirguliin(a).
Allikas: Internet