„Pronksspiraalidest vaselisteni – 1000 aastat
rõivailu“
Tsirguliina
raamatukogus toimus kahepäevane (12. ja 13. märts) koolitus, kus õpiti tundma
muinasaegseid käsitöövõtteid – see oli ühe unistuse täitumine, mis pakkus palju
rõõmu ja rahulolu nii korraldajale kui ka kõigile osalejatele. Aitäh kõikidele
osalejatele, koolitajatele, Tõlliste vallale ja Eesti Kultuurkapitalile.
Koolitus
algas Riina Rammo loenguga „Spiraaltorudest kaunistused rõivastel
arheoloogiliste leidude põhjal“. Saime põhjaliku ülevaate selle kaunistusviisi
ajaloost, kasutusest ja uurimisest. (R. Rammo on lõpetanud arheoloogia eriala
Tartu Ülikoolis, hetkel töötab ta samas ülikoolis ja on lõpetamas doktorantuuri
uurimusega Tartu keskaegsetest tekstiilileidudest. Tema uurimisteemaks on arheoloogilised
tekstiilid, tehnoloogia ja rõivastuse ajalugu. Lisaks huvitavad teda säilimise
ja säilitamisega seotud teemad.)
Vaatasime pilte arheoloogilistest
tekstiilileidudest, mille põhjalikul ja detailsel uurimisel on taastatud
muistsed, praeguseks unustatud töövõtted.
Teine
lektor, juhendaja oli Jaana Ratas, kes on vabakutseline kunstnik. Ta on lõpetanud
Eesti Kunstiakadeemia keraamika erialal ja aastaid tegelenud arheoloogia-alaste
näituste ja trükiste kujundamisega. Kunstnik-restauraatorina on ta osalenud
arvukatel väljakaevamistel. Alates 2011. aastast on ta Viljandi
Kultuuriakadeemias viinud läbi mitmeid kursuseid („Muinas- ja keskaegne
tekstiil ja rõivas; Pronksspiraalkaunistused“). Koostöös Riina Rammoga valmis
2015. aastal näitus „Pronksspiraalidest vaselisteni“ (ERM).
 |
| Spiraalide keeramine |
Jaana
Ratas õpetas meile praktilisi töövõtteid erinevate kaunistusetüüpide
valmistamiseks. Ent esmalt vajasime spiraaltorukesi! Pronksspiraalid või
vaselised? Lektorite sõnul on tegemist spiraalsete metallist torukestega, mis
on valmistatud vastavalt siis kas pronksist, vasest või mõnest muust metallist.
Kui tänapäeval saame käsitöötraati osta kaubandusvõrgust, siis muistsel ajal
tuli traati nö tõmmata ehk siis käsitsi valmistada. Ise kedrati ja värviti
villased lõngad ning käepärane materjal oli ka hobusesaba jõhv. Tänu
arheoloogidele, teadlastele on muistsed teadmised ja oskused taasavastatud.
Säilinud fragmentide järgi on rekonstrueeritud muistsed mustrid, kujundid; on
tuvastatud esemete sooline ja vanuseline kuuluvus.
Kõik
osalejad said proovida spiraalide keeramist, harjutada akutrelli käsitlemist ja
koguni saagimist, kuna jämedamast traadist rõngaste lõikamiseks traaditangidest
enam ei piisanud.
 |
| Suuremate rõngaste saagimine |
Õppisime
spiraaltorude kudumist kõlapaela sisse,
proovisime teha võrgendmustrit, kus suurema mustri saamiseks oli heaks
abivahendiks kasetoht. Põimisime väiksemaid motiive ja viimase proovitööna
valmis ripats või pärjatutt. Kas me nüüd lausa muistseid rõivaid tegema asume,
on spiraaltorudest kaunistused on heaks inspiratsiooniallikaks ka moodsate
esemete loomisel, kaunistamisel.
Arheoloog
Riina Rammo on kirjutanud: „Arheoloogilised leiud näitavad, et väikestest
spiraaltorudest mustreid on Eesti aladel tehtud ja kasutatud juba hiljemalt
10.–11. sajandist. Meie lugu lõppeb 19. sajandist pärit vaselistega ERMi
kogudes, mis tunnistavad ligi tuhat aastat kestnud järjepideva traditsiooni
lõppu. Siinkohal oleks paslik täpsustada, et tegelikult pole
spiraalid/vaselised mitte midagi ainuomast Eesti alade elanikele. Sarnased
ilustused olid levinud kogu Läänemere idakaldal ja mitmelt poolt on teada
veelgi varasemaid näiteid. Näiteks Leedust isegi juba 4.–5. sajandist, Lätist
ja Soomest ja Peipsitaguselt alalt mõnevõrra hiljem.“
 |
| Siksälä pärjatutt |
 |
| Võrgendmuster |
 |
| Hea abivahend - kasetoht |
 |
| Kõladega spiraaltorukeste paela sisse kudumine |
