Meie muinasaeg algas nüüd ...

„Pronksspiraalidest vaselisteni – 1000 aastat rõivailu“

Tsirguliina raamatukogus toimus kahepäevane (12. ja 13. märts) koolitus, kus õpiti tundma muinasaegseid käsitöövõtteid – see oli ühe unistuse täitumine, mis pakkus palju rõõmu ja rahulolu nii korraldajale kui ka kõigile osalejatele. Aitäh kõikidele osalejatele, koolitajatele, Tõlliste vallale ja Eesti Kultuurkapitalile.

Koolitus algas Riina Rammo loenguga „Spiraaltorudest kaunistused rõivastel arheoloogiliste leidude põhjal“. Saime põhjaliku ülevaate selle kaunistusviisi ajaloost, kasutusest ja uurimisest. (R. Rammo on lõpetanud arheoloogia eriala Tartu Ülikoolis, hetkel töötab ta samas ülikoolis ja on lõpetamas doktorantuuri uurimusega Tartu keskaegsetest tekstiilileidudest. Tema uurimisteemaks on arheoloogilised tekstiilid, tehnoloogia ja rõivastuse ajalugu. Lisaks huvitavad teda säilimise ja säilitamisega seotud teemad.) 
Vaatasime pilte arheoloogilistest tekstiilileidudest, mille põhjalikul ja detailsel uurimisel on taastatud muistsed, praeguseks unustatud töövõtted.

Teine lektor, juhendaja oli Jaana Ratas, kes on vabakutseline kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia keraamika erialal ja aastaid tegelenud arheoloogia-alaste näituste ja trükiste kujundamisega. Kunstnik-restauraatorina on ta osalenud arvukatel väljakaevamistel. Alates 2011. aastast on ta Viljandi Kultuuriakadeemias viinud läbi mitmeid kursuseid („Muinas- ja keskaegne tekstiil ja rõivas; Pronksspiraalkaunistused“). Koostöös Riina Rammoga valmis 2015. aastal näitus „Pronksspiraalidest vaselisteni“ (ERM).

Spiraalide keeramine

Jaana Ratas õpetas meile praktilisi töövõtteid erinevate kaunistusetüüpide valmistamiseks. Ent esmalt vajasime spiraaltorukesi! Pronksspiraalid või vaselised? Lektorite sõnul on tegemist spiraalsete metallist torukestega, mis on valmistatud vastavalt siis kas pronksist, vasest või mõnest muust metallist. Kui tänapäeval saame käsitöötraati osta kaubandusvõrgust, siis muistsel ajal tuli traati nö tõmmata ehk siis käsitsi valmistada. Ise kedrati ja värviti villased lõngad ning käepärane materjal oli ka hobusesaba jõhv. Tänu arheoloogidele, teadlastele on muistsed teadmised ja oskused taasavastatud. Säilinud fragmentide järgi on rekonstrueeritud muistsed mustrid, kujundid; on tuvastatud esemete sooline ja vanuseline kuuluvus.

Kõik osalejad said proovida spiraalide keeramist, harjutada akutrelli käsitlemist ja koguni saagimist, kuna jämedamast traadist rõngaste lõikamiseks traaditangidest enam ei piisanud.

Suuremate rõngaste saagimine

Õppisime  spiraaltorude kudumist kõlapaela sisse, proovisime teha võrgendmustrit, kus suurema mustri saamiseks oli heaks abivahendiks kasetoht. Põimisime väiksemaid motiive ja viimase proovitööna valmis ripats või pärjatutt. Kas me nüüd lausa muistseid rõivaid tegema asume, on spiraaltorudest kaunistused on heaks inspiratsiooniallikaks ka moodsate esemete loomisel, kaunistamisel.

Arheoloog Riina Rammo on kirjutanud: „Arheoloogilised leiud näitavad, et väikestest spiraaltorudest mustreid on Eesti aladel tehtud ja kasutatud juba hiljemalt 10.–11. sajandist. Meie lugu lõppeb 19. sajandist pärit vaselistega ERMi kogudes, mis tunnistavad ligi tuhat aastat kestnud järjepideva traditsiooni lõppu. Siinkohal oleks paslik täpsustada, et tegelikult pole spiraalid/vaselised mitte midagi ainuomast Eesti alade elanikele. Sarnased ilustused olid levinud kogu Läänemere idakaldal ja mitmelt poolt on teada veelgi varasemaid näiteid. Näiteks Leedust isegi juba 4.–5. sajandist, Lätist ja Soomest ja Peipsitaguselt alalt mõnevõrra hiljem.“

Siksälä pärjatutt

Võrgendmuster

Hea abivahend - kasetoht

Kõladega spiraaltorukeste paela sisse kudumine

Tsirgupäev 2016

Rahvakalendripäev - tsirgupäev - vahva päev Tsirguliina rahvale!

Teavad ju kõik tsirguliinlased, et alev sai nime esimeste elanike järgi,
kes linnunimelised juhtusid olema:
kull, kurvits, teder, tuvike ja vares.
Ka alevi tunnuslause on inspireeritud nendest paigalindudest:
Tsirguliina - parim pesapunumise paik!
Oleme rõõmsad, et meil on ka oma päev, mida tähistada.
Seekord rääkisime ja vaatasime pilte 2016. aasta linnust – rasvatihasest,
meisterdasime linnukest – kas just tihane, aga linnu said kõik valmis.  

Tsirgupäev päädis tsirgulinnu voolimisega

Rahvakalendri järgi on 9. märts tsirgu- ehk linnupäev. Tsirguliinalased tähistavad seda juba aastaid. Seegi kord kogunes kohalikku raamatukokku pea paarkümmend kohalikku, kelle hulgas koolilapsigi.

Raamatukogu juhataja, MTÜ Joude eestvedaja Tiia Pärnik-Perniku sõnul on kohalikud tsirgupäeva tähistanud 2009. aastast. «Kes peaks seda veel siis tähistama, kui mitte meie. On ju linnud kohale nimegi andnud. Esimesed elanikud siin kandis olid inimesed perekonnanimedega Kull, Kurvits, Teder, Tuvike ja Vares – sellest ka koha nimi,» selgitas Pärnik-Pernik.
Esmalt rääkis Pärnik-Pernik kohaletulnutele tsirgupäevaga seotud vanarahva uskumustest. «Vanarahva uskumuse kohaselt keerab sel päeval 40 lõunamaal viibivat lindu noka kodu poole ehk »suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ« ja hakkab kodu poole lendama.»
Ta lisas, et lindude ootamine ja saabumine on maarahvale olnud alati eriliselt tähenduslik. «Kevadekuulutajate saabumine paneb südame kiiremini põksuma ja toob suule rõõmsad tervitussõnad.»
Küpstetakse tsirguvatsku ehk paistekakku
Et lindude kodutee oleks kergem, küpsetatakse linnupäeval tsirguvatsku ehk paistekakku ja viiakse anniks õue aiateiba otsa, puuriidale või mujale. Tänapäeval küpsetatakse linnupäevaks tavaliselt saiakesi või linnukujulisi küpsiseid. «Arvatakse et tsirguvatskul on tervistav vägi. Seda süüakse ise ja antakse kariloomadelegi,» rääkis Pärnik-Pernik. Ka tsirgupäevale kogunenutele pakuti tee ja kohvi kõrvale kakukesi ja suupisteid.
Vanarahvas uskus, et kui sel päeval on ilm külm, on külm veel 40 päeva. «Õnneks on täna aga päris päikeseline ja ilus ilm, järelikult on kevad peagi käes,» nentis päeva korraldaja.
Pärnik-Pernik kõneles põhjalikumalt ka tänavusest aasta linnust – rasvatihasest. Vaadati pilte lindudest ja kuulati nende häälitsusi.
«Meil on koolis akna taga linnumajake, mida külastab palju erinevaid linde. Käib ka üks hakk, kes sealt kõik toidu minema pillub. Hästi palju külastavad majakest tihased. Linnulaulu oli aga täna väljas küll oi-oi kui palju,» ütles kohalik elanik, Õru algkooli õpetaja Siiri Anier.
Temaga olid päri ka teised. «Esmapäeval tööle tulles nägin rähnigi puu otsas toksimas,» lisas Pärnik-Pernik.
Raamatukokku oli üles pandud ka Tsirguliina keskkooli algklasside laste joonistuste näitus lindudest. Vaatamiseks olid väljas ka eri materjalidest linnufiguurid.
Toredale ettevõtmisele panid kohalolijad punkti tsirgulinnu meisterdamisega, mis sündis WC-paberist seebi ja vee abil. Elevust jagus, kui linnukesed, igaühel eri suuruse ja kujuga, valmima hakkasid. Kuna tsirgulinnud vajasid kuivamist, ei saanud neid koheselt värvidega katta ja seetõttu olid soovijatel võimalus tegevust kodudes jätkata.
RASVATIHANE
Aasta lind rasvatihane (parus major) on nime saanud sellest, et talle meeldib talvel rasva süüa. Veel kasutab ta söögiks putukaid, seemneid, marju ja puuvilju. Hästi tuntud linnuna on tal palju rahvapäraseid nimetusi ja neistki on palju rasvaga seotuid, näiteks rasvaants, rasvajaak, rasvavana, rasvapoiss, rasvalind, rasvanäkk.
Meie suurim tihane on musta kesktriibuga kollase alapoole ning musta pea ja suure valge põselaiguga. Isaslinnul on alapoole must triip laiem ja emaslinnul kitsam.
Rasvatihase laulu võib kuulda kevadtalvest alates, sulailmadega juba jaanuaris või detsembris. Teada on lausa üle 40 erineva häälitsuse. Rasvatihane on laialt levinud Euraasias, aga pesitseb ka Loode-Aafrikas. Tema levila ulatub Portugalist ja Briti saartest Mongoolia ja Kirde-Hiinani.
Eestis on rasvatihane üldlevinud ja tavaline haudelind, läbirändaja ning talvitaja. Rasvatihaseid pesitseb Eestis 300 000–400 000 paari. Rasvatihane on Eesti arvukaim talilind, keda talvitab siin 0,6-1,2 miljonit isendit.
Allikas: Eesti Ornitoloogiaühing
AJALUGU
Tsirguliina alevik hakkas tekkima pärast Tartu-Valga raudteeliini valmimist 1887. aastal Sangaste jaama juurde. Laatre ja Tõlliste mõisate piirimail asuva Raa talu peremehelt Juhan Kübaralt ostsid Tsirguliina esimesed majaomanikud endale krundid. Et mitu neist juhtus olema linnu nimega – Teder, Kull, Kurvits, mitu Varest –, saigi tekkiva küla nimeks Tsirguliin(a).
Allikas: Internet

Sirje Lemmik, Valgamaalane