Lugude jutustamine kogukonnas, on nagu ühisest allikast kosutava vee joomine.
Lood võivad pärineda vanadest aegadest (kohapärimus, inimestega seotud lood, ajaloolised jutud jm), aga lood juhtuvad meiega kogu aeg, ka praegu.
Jutustades annamegi neile võimaluse edasi elada-kõlada ja olla
selleks pärimuseks, mis seda kogukonda seob 30 või 50 aasta
pärast.
Lugude jutustamine on tähenduste loomine.
Igal
ühel on oma nägemus, oma vaatenurk kõigele meie ümber. Kui
rääkida, kust algab kellegi jaoks kodu, kas oma küla nimesildist,
talu metsatukast või korteri ukse tagant. Oma nägemuse jagamine
võib avardada ka teiste arusaamu. Ja „minu“ nägemusest võib
saada „meie“ tunnetus. See on kogukonna arengus üks olulisemaid
kvaliteete.
Üritust juhib jutuvestja Piret Päär, kes on 30 aastat olnud lugude
jutustamise teema eestkõnelejaks, korraldanud sellealast tegevust ja
jutustanud lugusid.
Piret Päär räägib lugude
jutustamise olulisusest läbi aegade. Tutvustab ka lugusid, mida ta
on leidnud seoses piirkonnaga, kus jutupiknik toimub.
Tema
oskuste hulka kuulub ka jutustamiseks vajaliku usaldusliku õhkkonna
loomine, kus inimesed tahaksid oma lugusid rääkida.
Rääkida sellest, mismoodi mingi koht nende jaoks on oluline olnud või on seda just praegu.
Rääkida lugusid, mis on kedagi aidanud elu raskematel
hetkedel.
Lugude või kogemuste jagamine aitab suurendada
inimestevahelist usaldust, edastada teadmisi, luua emotsionaalseid
sidemeid ja toetada kuuluvustunde tekkimist, mis on eriti oluline
ajal, kui näost näkku suhtlemise võimalused on piiratud.
Piret Päär ütleb: "Jutupiknik, oma nimetuselt annab kätte võtme selle sündmuse sügavama idee mõistmiseks - oma keha me toidame toiduga ja südameid lugudega. See viib meid inimeste kokkusaamiste kõige iidsematesse aegadesse, kus toidu ja lugude jagamine oli eluks ja inimeseks olemise esmavajadusi."
