MTÜ Joude: õpituba

„Pronksspiraalidest vaselisteni – 1000 aastat rõivailu“

Tsirguliina raamatukogus toimus kahepäevane (12. ja 13. märts) koolitus, kus õpiti tundma muinasaegseid käsitöövõtteid – see oli ühe unistuse täitumine, mis pakkus palju rõõmu ja rahulolu nii korraldajale kui ka kõigile osalejatele. Aitäh kõikidele osalejatele, koolitajatele, Tõlliste vallale ja Eesti Kultuurkapitalile.

Koolitus algas Riina Rammo loenguga „Spiraaltorudest kaunistused rõivastel arheoloogiliste leidude põhjal“. Saime põhjaliku ülevaate selle kaunistusviisi ajaloost, kasutusest ja uurimisest. (R. Rammo on lõpetanud arheoloogia eriala Tartu Ülikoolis, hetkel töötab ta samas ülikoolis ja on lõpetamas doktorantuuri uurimusega Tartu keskaegsetest tekstiilileidudest. Tema uurimisteemaks on arheoloogilised tekstiilid, tehnoloogia ja rõivastuse ajalugu. Lisaks huvitavad teda säilimise ja säilitamisega seotud teemad.)
Vaatasime pilte arheoloogilistest tekstiilileidudest, mille põhjalikul ja detailsel uurimisel on taastatud muistsed, praeguseks unustatud töövõtted.

Teine lektor, juhendaja oli Jaana Ratas, kes on vabakutseline kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia keraamika erialal ja aastaid tegelenud arheoloogia-alaste näituste ja trükiste kujundamisega. Kunstnik-restauraatorina on ta osalenud arvukatel väljakaevamistel. Alates 2011. aastast on ta Viljandi Kultuuriakadeemias viinud läbi mitmeid kursuseid („Muinas- ja keskaegne tekstiil ja rõivas; Pronksspiraalkaunistused“). Koostöös Riina Rammoga valmis 2015. aastal näitus „Pronksspiraalidest vaselisteni“ (ERM).

Spiraalide keeramine

Jaana Ratas õpetas meile praktilisi töövõtteid erinevate kaunistusetüüpide valmistamiseks. Ent esmalt vajasime spiraaltorukesi! Pronksspiraalid või vaselised? Lektorite sõnul on tegemist spiraalsete metallist torukestega, mis on valmistatud vastavalt siis kas pronksist, vasest või mõnest muust metallist. Kui tänapäeval saame käsitöötraati osta kaubandusvõrgust, siis muistsel ajal tuli traati nö tõmmata ehk siis käsitsi valmistada. Ise kedrati ja värviti villased lõngad ning käepärane materjal oli ka hobusesaba jõhv. Tänu arheoloogidele, teadlastele on muistsed teadmised ja oskused taasavastatud. Säilinud fragmentide järgi on rekonstrueeritud muistsed mustrid, kujundid; on tuvastatud esemete sooline ja vanuseline kuuluvus.

Kõik osalejad said proovida spiraalide keeramist, harjutada akutrelli käsitlemist ja koguni saagimist, kuna jämedamast traadist rõngaste lõikamiseks traaditangidest enam ei piisanud.

Suuremate rõngaste saagimine

Õppisime spiraaltorude kudumist kõlapaela sisse, proovisime teha võrgendmustrit, kus suurema mustri saamiseks oli heaks abivahendiks kasetoht. Põimisime väiksemaid motiive ja viimase proovitööna valmis ripats või pärjatutt. Kas me nüüd lausa muistseid rõivaid tegema asume, on spiraaltorudest kaunistused on heaks inspiratsiooniallikaks ka moodsate esemete loomisel, kaunistamisel.

Arheoloog Riina Rammo on kirjutanud: „Arheoloogilised leiud näitavad, et väikestest spiraaltorudest mustreid on Eesti aladel tehtud ja kasutatud juba hiljemalt 10.–11. sajandist. Meie lugu lõppeb 19. sajandist pärit vaselistega ERMi kogudes, mis tunnistavad ligi tuhat aastat kestnud järjepideva traditsiooni lõppu. Siinkohal oleks paslik täpsustada, et tegelikult pole spiraalid/vaselised mitte midagi ainuomast Eesti alade elanikele. Sarnased ilustused olid levinud kogu Läänemere idakaldal ja mitmelt poolt on teada veelgi varasemaid näiteid. Näiteks Leedust isegi juba 4.–5. sajandist, Lätist ja Soomest ja Peipsitaguselt alalt mõnevõrra hiljem.“